Avaleht BioInfokeskus Geenifoorum Meedia BioSPINNO Projektid Geenivaramu Geenikeskus KKK Lingid Sisukord
Pressiteated
Artiklid Geenivaramust
Geenivaramust välismeedias
Biotehnoloogia uudised
Nädalaülevaated
Nädalaülevaated 2002
Nädalaülevaated 2003
Nädalaülevaated 2005
Nädalaülevaated 2006
Nädalaülevaated 2007
Geeniprojektid maailmas
Artiklid ja materjalid Geeniprojektidest
Ilmunud raamatud
Õppevahendid
Kõnelevad Geenid
Geenitoimikud
Kuumad Geenid
Seadusandlus
Euroopa Nõukogu Inimõiguste ja Biomeditsiini Konventsioon
Geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise seadus
Inimgeeniuuringute seadus
Geneetikaga seonduvad õigusaktid
Euroopa Nõukogu Inimõiguste ja Biomeditsiini Konventsiooni Inimese Kloonimist Keelustav Lisaprotokoll


Avaleht  »   Meedia   »   Geenitoimikud Print Email
Geenitoimikud

Geenitoimikud



Kaheksateistkümnes saade
4.06.2003

Saatejuht: Tere taas kuulama Geenitoimikuid. Tänases ja ka järgmises saates kõneleme Geenivaramusse kogutavate andmete turvalisuse tagamisest. Viimasel ajal on ajakirjanduses ja akadeemilistes ringkondades väljendatud kahtlusi, kas Geenivaramu suudab ikka tagada geenidoonorite isikuandmete kaitstuse. Geenivaramu IT juht Tarmo Tammaru veenab meid selliste kahtlustuste paikapidamatuses.

Saatejuht: Tänases Geenitoimikute saates räägime sellest, kui kaitstud on geenidoonorite andmed, kuidas need jõuavad Geenivaramusse ja kuidas neid seal kaitstakse. Meil on täna stuudios Geenivaramu IT juht Tarmo Tammaru. Niisiis käime lühidalt üle, mida tehakse inimese andmetega alates perearstist kuni Geenivaramuni.

Tarmo Tammaru: Perearsti juures võetakse geenidoonorilt koeproov ja täidetakse küsimustik. Loomulikult võetakse enne seda allkiri nõusoleku vormile, millega geenidoonor annab oma vabatahtliku nõusoleku geenidoonoriks hakata. Meie jaoks on need kõik andmed delikaatsed isikuandmed, mida me oleme sunnitud kaitsma kõigi seaduses ettenähtud võtetega. Andmekaitse jaguneb tegelikult kolme suurde osasse. Esimene on konfidentsiaalsus ehk andmete salastatus. Teine on andmete käideldavus ehk võimalus neid andmeid õiges kohas kasutada. Kolmas on andmete korrektsus, st need andmed peavad ka õiged olema. Täna räägitakse andmete turvalisusest seoses konfidentsiaalsusega, kuna kõige suurem probleem, mis praegu andmetega võiks juhtuda, on see, et nad satuvad kohta, kus nendega võidakse teha midagi pahatahtlikku. Seetõttu on ka põhihuvi tavaliselt seotud sellega, kuidas Geenivaramu suudab kogutuid andmeid konfidentsiaalsena hoida. Selle jaoks on meil välja töötatud süsteem, kus andmed jaotatakse erinevatesse osadesse, mis liiguvad erinevaid kanaleid pidi. Nõusoleku vorm tuleb meile kulleriga turvaümbrikus, see on pidevalt kas lukustatud sahtlis või vastutava isiku valve all. Koeproov tuleb selle sama kulleriga, aga koeproovi küljes ei ole inimese nime. Inimese nimi on asendatud koodiga, mida meie nimetame transpordikoodiks. Küsimustik saabub meile elektrooniliselt krüpteerituna üle tavalise interneti, kuid krüpteering tagab selle, et küsimustik on lahti pakitav või lahti krüpteeritav ainult meie kodeerimiskeskuses asuva kiipkaardi abil. Alles küsimustiku sees on seos selle inimese koeproovi ja tema tegeliku nimega. Nii et sellisel moel praegusel hetkel oleme viinud miinimumini riski, et inimese andmed võivad lekkida teekonnal andmekogujast-perearstist kuni kodeerimiskeskuseni. Niipea, kui perearst on andmed arvutisse toksinud, sisuliselt krüpteeritakse need kohe ära ning lahti on võimalik neid saada selle võtmega, mida me hoiame kodeerimiskeskuses. See võti ei lahku kodeerimiskeskusest mitte kunagi.

Saatejuht: Kas ei teki võimalust, et andmeid võiks perearsti arvuti kaudu välja tilkuda.

Tarmo Tammaru: Perearsti arvuti on alati probleemiks. Kõige lihtsam asi, mis võib ühe perearsti arvutiga juhtuda, on see, et kellelgi väga pahal inimesel läheb arvutit tarvis, et endale taskuraha teha. Sellisel juhul teda suurt ei huvitagi, mis seal ketta peal on, arvuti viiakse lihtsalt minema. Selleks, et perearsti arvutis olevad andmed ei lekiks, on perearsti arvutis hoitavad andmed samuti krüpteeritud, kuid perearsti enda salajase võtmega. Meie programm on praegusel hetkel üles ehitatud niimoodi, et ta sisaldab ka perearsti enda võtit, mistõttu kõik andmed perearsti arvutis on sellise võtmega kaitstud. Ilma perearsti nime ja parooli teadmata nendele ligi ei pääse. Perearsti arvutis on väga palju muudki väga delikaatset informatsiooni, kusjuures mõnigi sellest informatsioonist võib olla isegi palju delikaatsem, kui meie jaoks kogutud andmed. Hoitakse ju seal kõike perearsti tarkvaras sisalduvat: kõikide patsientide haiguslugusid ja palju detailsemalt, kui meie seda infot korjame. Me eeldame, et perearst, kes meie süsteemiga liitub, peab ka kõiki muid andmeid sama hoolikalt hoidma, nagu meie programmis hoitakse meie andmeid.

Saatejuht: Inimesed on harjunud turvalisust võrdlema mingisuguse eeskujuga. Me teame, et paljude inimeste jaoks on turvalisuse näitajaks pangatehingud ja me teame, et need on Eestis võrdsustatud praktiliselt ID–kaardi turvalisusega. Milline turvalisuse aste on Geenivaramu andmetel?

Tarmo Tammaru: Näiteks võime tuua seda, et meie kasutame oma andmete krüpeerimiseks sama ID–kaardi tehnoloogiat. St see kaart, mis on kodeerimiskeskuses, ongi meie endi ID-kaart, millega me saame neid andmeid lahti. Tehnoloogia on täpselt sama mis pankadeski.
Aga kui me räägime pankadest, jõuame andmete konfidentsiaalsuse tagamisel järgmise huvitava punktini nagu andmete käideldavus ehk kasutamisvalmidus. Selles osas on pankadel palju raskem kui meil. Pangad peavad tagama selle, et andmed oleks kaitstud, aga samas ka sekundi murdosa jooksul kasutatavad.
Meie andmekogumine on palju aeglasem ja sujuvam protsess, mistõttu meie turvameetmed ei pea olema nii ülikeerulised.



  • Kuula saadet (mp3_2 vormingus)(6.88 MB)
 

 In English