Avaleht BioInfokeskus Geenifoorum Meedia BioSPINNO Projektid Geenivaramu Geenikeskus KKK Lingid Sisukord
Pressiteated
Artiklid Geenivaramust
Geenivaramust välismeedias
Biotehnoloogia uudised
Nädalaülevaated
Nädalaülevaated 2002
Nädalaülevaated 2003
Nädalaülevaated 2005
Nädalaülevaated 2006
Nädalaülevaated 2007
Geeniprojektid maailmas
Artiklid ja materjalid Geeniprojektidest
Ilmunud raamatud
Õppevahendid
Kõnelevad Geenid
Geenitoimikud
Kuumad Geenid
Seadusandlus
Euroopa Nõukogu Inimõiguste ja Biomeditsiini Konventsioon
Geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise seadus
Inimgeeniuuringute seadus
Geneetikaga seonduvad õigusaktid
Euroopa Nõukogu Inimõiguste ja Biomeditsiini Konventsiooni Inimese Kloonimist Keelustav Lisaprotokoll


Avaleht  »   Meedia   »   Geenitoimikud Print Email
Geenitoimikud

Geenitoimikud



Kuueteistkümnes saade
21.05.2003

Saatejuht: Tere taas. Geenitoimikute tänases ja järgmises saates kõneleme paljude inimeste meeli elevil hoidvatel teemade – eugeenikast ehk inimese nö aretamisest ning inimese kloonimisest. Küsimustele vastab Tartu geeniteadlane Mart Viikmaa. Ja tänagi on geeniuudistega stuudios Priit Ennet.

Saatejuht: Kõigepealt, mida kujutab endast mõiste eugeenika, millega tihtilugu inimesi hirmutatakse?

Mart Viikmaa: Eugeenika on ideede ja meetmete süsteem, mis on suunatud vaimselt ja füüsiliselt tervete ja võimekate ning moraalselt väärikate inimeste osakaalu tõstmisele. Nii mõistis seda eugeenika rajaja, inglise teadlane sir Frances Galton. Sisuliselt tähendab see kunstliku valiku rakendamist inimpopulatsioonides. See on mõnes mõttes võrreldav aretusega.

Saatejuht: Niiöelda inimese tõuaretus?

Mart Viikmaa: Jah, seda nimetati omal ajal tõu edendamiseks.

Saatejuht: Kas eugeenikat võib vaadata ainult negatiivsena või on selles ka positiivset?

Mart Viikmaa: Galton eugeenika ideede propageerimisel eristas selgelt kahte suunda – positiivset ja negatiivset eugeenikat. Ta pidas positiivset eugeenikat isegi tähtsamaks. Positiivse eugeenika mõte on selliste meetmete kasutamises, mis soodustavad väärtuslike pärilike omadustega inimeste sigimist, st nende osakaalu kasvu järgmistes põlvkondades. Negatiivne eugeenika on suunatud kahjulike või muude ebasoovitavate pärilike omadustega inimeste sigimise piiramisele.
Laiema rakenduseni jõudis ainult negatiivne eugeenika ja seepärast, kui eugeenikast räägitaksegi, siis tavaliselt mõistetakse just seda aspekti.
Positiivset eugeenikat on üldse raskem rakendada. Galton pidas võimalikuks või vajalikuks rakendada ühiskondlikke vahendeid andekate ja väärikate noorte inimeste toetamiseks, neile hariduse andmiseks, nii et nad saaksid varakult seada vajalikule tasemele laste soetamiseks. Muidugi hõlmas idee ka ühiskonnas sellise suuna propageerimist. Põhimõtteliselt on positiivse eugeenika üks võimalusi ka rangelt valitud spermadoonorite kasutamine naiste kunstlikul seemendamisel. Seda propageerisid 1950. aastatel mõned tuntud geneetikud, Nobeli preemia laureaadid Hermann Müller ja Joshua Lederberg, aga rakendust pole see laialt leidnud. Negatiivse eugeenika rakendusi on aga küllalt olnud. 20. sajandi esimesel poolel viidi paljudes riikides sisse negatiivse eugeenika meetmeid, kehtestati riiklikke seadusi nende meetmete lubamiseks ja vajaduse rõhutamiseks. See seisnes retsidiivsete kurjategijate, vaimuhaigete, krooniliste alkohoolikute ja muude ebasoovitavate omadustega inimeste kas eluaegset kinnipidamist või steriliseerimist, et nad ei soetaks lapsi. Need meetmed viisid sageli ebaeetilistele ja ebahumaansetele rakendustele ja diskrimineerisid suuresti kogu inimese geneetikat. Selle tulemusena läks eugeenika 20. sajandi teisel poolel üleüldise põlu alla. Praegu vaadatakse eugeenika peale halvasti ja üleüldine arusaam on, et inimkond ei peaks seda rakendama.

Saatejuht: Niisiis ei ole tänapäeval eugeenika vanal kujul enam aktuaalne, kuid kui tegeletakse geenidega, samuti seoses Geenivaramu projektiga on need hirmud üleval. Mis on need piirid, mida ei tohi teha inimgeenidega?

Mart Viikmaa: Katseklaasis võib teha nendega palju - uurida nende struktuuri ja avaldumist ja kanda neid üle loomadele – näiteks hiirtele, selleks et uurida nende funktsioone, pärilikke haigusi ja nende mehhanisme.
Inimese enda juures on enamus asju praegusel ajal küll piiratud ja keelatud paljudel juhtudel seadustega. Siin on praegu väga palju probleeme. Loomkatsed näitavad, et tihti need asjad ei õnnestu.
Paljudes riikides on lubatud geenide siirdamine keharaku tuumadesse pärilike haigustega inimestel, asendamaks vigaseid või puuduvaid geene normaalsetega, et kõrvaldada päriliku haiguse põhjus organismis. Seda on mõnel määral juba tehtud, aga probleem on siin selles, kuidas viia vajalikul hulgal normaalseid geene koe või organi rakkudesse. Harva on saadud edukaid tulemusi. Tulevikus võiks sellel olla üsna suur perspektiiv. Igatahes näeb meditsiinigeneetika seda ühe olulise tulevikuravi võimalusena.

Priit Ennet: Teadlased väidavad, et peaaegu kõiki loomaliike saab määrata üsna lihtsa geenitesti abil. Kanadas asuva Gelfi Ülikooli geneetik Paul Herbert kinnitab, et tema uurimismeeskond on terve hulga loomaliikide jaoks välja selgitanud nn geneetilise vöötkoodi, mille täpsus küünib 99,99999 protsendini. Uut identifitseerimismeetodit on hakanud kasutama juba mitmed uurimisasutused ja loodusmuuseumid. Näiteks Ameerika Ühendriikide Rahvuslikus Loodusmuuseumis arutatakse võimalust kogu kollektsiooni geneetiliseks vöötkoodistamiseks. Arvatakse, et maailmas elab kümme miljonit või lausa sada miljonit loomaliiki, millest bioloogid on seni kirjeldanud umbes miljonit. Uute liikide identifitseerimine on väga palju aega ja oskusi nõudev töö. Nüüd on lootust võtta abiks arvutid, mis iseloomulikke geenijuppe kiiresti analüüsiksid. Herberti sõnul võiks eeloleva viie aasta jooksul käivituda ulatuslikud loomaliikide vöötkoodistamise programmid ja ta näeb võimalust, et paarikümne aasta pärast on loodud vastav andmebaas kogu maailma loomastiku kohta. Nn geneetiline vöötkood kujutab endast kuutsada viitkümmet geneetilist tähemärki. Geen, mille pealt seda koodi loetakse, paikneb seejuures mitokondris - raku jõujaamana toimivas organellis, millel on oma genoom. Mitokondri geene on liigi määramiseks hea kasutada seepärast, et need on liigiti üsna erinevad. Herberti juhitud teadlasterühm võrdles umbes kahte tuhandet loomaliiki ja leidis, et suudab vöötkoodi alusel peaaegu kõiki neid üksteisest eristada. Ainsad loomarühmad, mille puhul probleeme tekkis, olid meduusid ja meriroosid. Vöötkoodi meetod ei asenda muidugi kunagi täielikult tavapäraseid liigimääramisvõtteid, mis enamasti põhinevad looma välisvaatlusel, kuid see on neile kahtlemata heaks täienduseks.



  • Kuula saadet (mp3_2 vormingus)(8.8 MB)
 

 In English