Avaleht BioInfokeskus Geenifoorum Meedia BioSPINNO Projektid Geenivaramu Geenikeskus KKK Lingid Sisukord
Pressiteated
Artiklid Geenivaramust
Geenivaramust välismeedias
Biotehnoloogia uudised
Nädalaülevaated
Nädalaülevaated 2002
Nädalaülevaated 2003
Nädalaülevaated 2005
Nädalaülevaated 2006
Nädalaülevaated 2007
Geeniprojektid maailmas
Artiklid ja materjalid Geeniprojektidest
Ilmunud raamatud
Õppevahendid
Kõnelevad Geenid
Geenitoimikud
Kuumad Geenid
Seadusandlus
Euroopa Nõukogu Inimõiguste ja Biomeditsiini Konventsioon
Geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise seadus
Inimgeeniuuringute seadus
Geneetikaga seonduvad õigusaktid
Euroopa Nõukogu Inimõiguste ja Biomeditsiini Konventsiooni Inimese Kloonimist Keelustav Lisaprotokoll


Avaleht  »   Meedia   »   Kõnelevad Geenid Print Email
Kõnelevad Geenid

Kõnelevad Geenid



Kahekümne viies saade
27.08.2002

Saatejuht: Tänases saates Kõnelevad Geenid tuleb juttu mitte Geenivaramu projektist, vaid ühest teisest geenidega seotud projektist, nimelt Inimese genoomi projektist. Selle käigus, võib öelda, sai inimese genoom selgeks. Milles see projekt, professor Andres Metspalu, ikkagi täpsemalt seisnes?

Andres Metspalu: Tõesti, see projekt on tänaseks läbi ja võib rääkida selle sünniloost.
1980. aastate keskel hakkasid visionärid Ameerikas aru saama, et geenid ja haigused on omavahel seotud. Kuna juba siis oli DNA sekveneerimise tehnoloogia niikaugele arenenud, et võis mõelda suuremate projektide peale, alustasid nad Inimese genoomi projekti ettevalmistamist. See võttis neil kolm-neli aastat aega, nii et projekt algas formaalselt 1990. aastal. Selle eesmärk oli sekveneerida inimese kõik nukleotiidid, mida on umbes kolm miljardit.
Muidugi see paljudele teadlastele tollal ei meeldinud. Kõik arvasid, et nüüd läheb kogu raha inimese uurimise peale. Kompromissvariandina pakuti välja, et on vaja ka teisi organisme uurida. Tegelikult oli väga tugev teaduslik põhjendus sellele, et uurida evolutsioonilises reas umbes kaheksat organismi. Alustati soolekepikesest – Escherichiacoli, edasi tulid pagari pärm, ümarussike Elegans, äädikakärbes Drosophila, siis üks taim, edasi hiir ja lõpuks inimene. Ja tänaseks on kõigi nende genoom sekveneeritud ja keegi ei kahtle, et see on väärtuslik informatsioon. Eriti see, et me saame erinevate organismide geene omavahel võrrelda. See annab võimaluse vaadata läbi evolutsiooni – kuidas üks või teine organsüsteem on arenenud, kuidas üks või teine funktsioon on arenenud.

Saatejuht: Ma mäletan, et kui see asi algas, ennustati selle lõppu kusagile 2010. aasta paiku. Kindlasti ei olnud see aasta 2001. Kuidas kõik lõpuks nii kiiresti läks?

Andres Metspalu: Vaadake, ennustamisega on asi nii, et seda on väga raske teha. Tol ajal võeti väga optimistlik eesmärk – teha 15 aastaga valmis inimese genoom. Tegelikult elu näitab, et meie kõige julgemad unistused on kääbused selle kõrval, mis elu meile tegelikult toob. Nii ka Inimese genoomi projektiga – see sai valmis praktiliselt viis aastat varem ja kulus palju vähem kui arvati.
Üks tegur oli see, et tehnoloogia arenes väga ruttu. Teiseks sai meditsiinile üha enam selgeks Inimese genoomi projekti tähtsus. Seetõttu pani Ameerika rahvuslik terviseinstituut – põhifinantseerija - sinna tohutult palju raha. Viimaseks tilgaks karikasse oli see, et üks erafirma, mida juhtis Greg Wenter, tuli paar aastat enne projekti lõppu välja teatega, et nad teevad selle asja üksi kolme aastaga ära ning selleks kulub ainult nelisada miljonit dollarit. Pärast seda teadet panid Ameerika rahvuslik terviseinstituut ja Wellcome Trust Inimese genoomi projekti veel raha juurde. Nii nad lõpetasid nagu fotofinishil – mõlemad grupid ühekorraga, mõlemad kutsuti Ameerika presidendi juurde välja. Nad tegid ühise pressikonverentsi ja kõik see sõda ja võistlus, mis oli, lõppes suhteliselt rahumeelselt. Võitjateks olid muidugi kogu maailma bioloogiateadlased.

Saatejuht: Mis huvi võiks olla erakapitalil oma raha sellisesse asja panna?

Andres Metspalu: Erakapital paneb oma raha sellistesse kohtadesse, kust on võimalik raha tagasi saada. Biotehnoloogia on üks kiiremini arenev sektor ja erafirmad panevad oma raha sinna lihtsalt seepärast, et inimesed on huvitatud oma tervisest. Tervis on nende jaoks probleem number. Te ei saa sellest aru, kuni te olete terved, kuid te saate sellest aru niipea, kui jääte haigeks. Siis muutub raha mõttetuks. Inimesed tahavad, et nad oleks terved ja nad on nõus selles eest maksma.
Uued ravimid ja diagnostikameetodid – üldse teadmine, mis on meile hea ja mis on halb; millist toitu süüa, millist mitte; kus elada ja mida hingata - see kõik tuleb läbi teaduslike uuringute. Genoomiuuringud on tänapäeval üks nurgakivi, sest kõik alga genoomist. Niikaua kui me seda ei mõista, on meil väga raske öelda, kuidas mõjub meile keskkond, olgu see siis toit või õhk, mida me sisse hingame.

Saatejuht: Kaldun nüüd natukene kõrvale. On olnud juttu geenide patenteerimisest. Kuidas selle asjaga on? Kas genoomiuurijad on mõne geeni niiöelda endale ka saanud?

Andres Metspalu: Alguspäevadel, kui geeni eraldamine oli väga raske, patenteeriti ka geene. Terve rida meditsiiniliselt tähtsaid geene on patenteeritud. Mõned neist patentidest hakkavad juba aeguma. Esimesed geenid patenteeriti juba 70. aastate lõpus. Kui asi muutus lihtsamaks, sätestati patendi saamise üheks tingimuseks, et asi peab olema kasulik. See peab olema rakendatav ja seda tuleb demostreerida. See pani kohe piiri ette geenide patenteerimisele.

Saatejuht: Te ütlesite, et selgus tõsiasi, et väga palju genoomist on olnud ühesugune aegade algusest peale. Kas tuli ilmsiks veel midagi üllatavat?

Andres Metspalu: Üllatavat tuli esile väga palju. Selle loetelu läheks pikale. Ütleme, et raskesti arusaadavad olid niisugused asjad, kus täiesti erinevad organismid olid geneetiliselt kõige lähedasemad sugulased. Kahe organismi DNA võib olla väga sarnane, kuid peale vaadates on nad absoluutselt erinevad. Tavamõistus ei pea neid üldse lähedasteks.

Saatejuht: Inimese genoom on meil nüüd teada. Meil on nüüd teada nukleotiidide järjestus - üks tohutu tähtede rida. Kui palju sellest tohutust reast on meile praegu mõistetav? Kui palju me saame aru, et vot see jupp tähendab seda ja too jupp toda?

Andres Metspalu: Täna arvatakse, et inimesel on umbes 30 000 kuni 40 000 geeni. Kaks kolmandikku neist on täna veel suhteliselt vähe teada. Iga päevaga teadmised paranevad, kuid ma kujutan ette, et seda päeva, mil me võiksime öelda, et teame inimese genoomist kõike, ei tule. See oleks umbes sama, kui vaadata kosmosesse ja loota, et me näeme kõiki tähti. Kui tuleb uus teleskoop, me näeme kaugemale ja näeme rohkem tähti. Nii on ka genoomiga – tulevad uued meetodid ja võimalused ning me avastame üha uusi ja uusi asju.
Genoomi sekveneerimine on alles algus, sellele järgneb geenide funktsioonide uurimine.

Saatejuht: Peale geenide on genoomis ka palju muud, kas just mõttetuid osi või midagi, millest praegu veel aru ei saada.

Andres Metspalu: Jah, väga palju on niisugust DNA-d, mis otseselt ei osale valkude kodeerimisel. Umbes 1,5% kogu genoomist on seotud valkude kodeerimisega. 1,5% genoomist, tundub, et ei kodeeri üldse midagi, kuid on näiteks identne inimesel ja hiirel ja veel mõnel organismil. See näitab, et need osad on meile väga tähtsad. Muidu need ju muutuks nagu ülejäänud genoom. Täna me ei mõista, miks see nii on.
Ma ütleksin, et võib-olla ainult 3% genoomist on absoluutselt tähtis ja vajalik. See teeb muidugi uurimise lihtsamaks, sest me võime alguses keskenduda 3% peale ja jätta 97% riiulile ootama. Võib olla on see evolutsiooniliselt kasulik, et meil on niipalju DNA-d.
Kui kosmilise kiirguse mingi osakene tabab meie genoomi ja tekitab mutatsiooni, siis tal on 97% võimalus sattuda niisugusesse kohta, kus ta meile mingit kahju ei tee. Kui see aga satub meile vajaliku 3% hulka, siis see muudab midagi. Nii et DNA suure massi omamine on võib-olla kasulik selleks, et keskkonna mõjutused ei taba esimese hoobiga elutähtsaid geene, vaid DNA massi, millel võib-olla muud ülesannet ei olegi.

Saatejuht: Lõpetuseks, professor Metspalu – kas Inimese genoomi projektil ja Eesti Geenivaramu projektil on ka mingeid pidepunkte? Kas need on kuidagi seotud?

Andres Metspalu: Absoluutselt. Inimese genoomi projekti valmimine oli üheks eelduseks, et Eesti Geenivaramu projekti saaks üldse teha. Me kasutame Eesti Geenivaramu projektis kõiki neid andmeid, mis selgusid Inimese genoomi projekti käigus.
Kui me alustasime siin kolm aastat tagasi, siis ei olnud veel Inimese genoomi projekt valmis. Siis ei olnud veel teadagi, millal see täpselt lõppeb. Kuid me teadsime, et see lõpeb. Me arvestasime sellega, et kui me täna tasapisi alustame, siis me jõuame ühel päeval sinna, kus suur projekt on valmis ja Eesti Geenivaramu projekt algab. Umbes niikaugele me jõudsimegi, kuigi formaalselt lõppes Inimse genoomi projekt aastal 2000, nüüd septembrikuus alustab Eesti Geenivaramu pilootprojekt.
Nii et teatud mõttes on Inimese genoomi projekt ja Eesti Geenivaramu projekt nagu üksteisele järgnevad projektid. Me ei saaks Eestis Geenivaramu projekti ellu viia, kui Inimese genoomi projekt ei oleks valmis.



  • Kuula saadet (MP3 vormingus)(5.67 MB)
 

 In English