Avaleht BioInfokeskus Geenifoorum Meedia BioSPINNO Projektid Geenivaramu Geenikeskus KKK Lingid Sisukord
Pressiteated
Artiklid Geenivaramust
Geenivaramust välismeedias
Biotehnoloogia uudised
Nädalaülevaated
Nädalaülevaated 2002
Nädalaülevaated 2003
Nädalaülevaated 2005
Nädalaülevaated 2006
Nädalaülevaated 2007
Geeniprojektid maailmas
Artiklid ja materjalid Geeniprojektidest
Ilmunud raamatud
Õppevahendid
Kõnelevad Geenid
Geenitoimikud
Kuumad Geenid
Seadusandlus
Euroopa Nõukogu Inimõiguste ja Biomeditsiini Konventsioon
Geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise seadus
Inimgeeniuuringute seadus
Geneetikaga seonduvad õigusaktid
Euroopa Nõukogu Inimõiguste ja Biomeditsiini Konventsiooni Inimese Kloonimist Keelustav Lisaprotokoll


Avaleht  »   Meedia   »   Kõnelevad Geenid Print Email
Kõnelevad Geenid

Kõnelevad Geenid



Kahekümne neljas saade
13.08.2002


Saatejuht: Tere, tänane saade Kõnelevad Geenid on pühendatud teistele geeniprojektidele mujal maailmas. Varasematest saadetest on juba välja tulnud, et Eesti Geenivaramu projekt on teatud mõttes küll ainulaadne, aga midagi sellist on ikkagi tehtud ja tegemisel ka mujal maailmas. Kus siis ikkagi toimuvad Eesti projektiga rohkem või vähem sarnased geeniprojektid, professor Andres Metspalu.

Andres Metspalu: Miski ei teki tühja koha peale, midagi oli enne Eesti Geenivaramu projekti ja kui me ütleme, et Eesti Geenivaramu projekti eellaseks oli Islandi projekt, siis võib ka öelda, et Islandi geeniprojektil on oma eellased. Ma ütleks, et kümme aastat tagasi käivitus Euroopas üheksa maa koostöös suur geeniprojekt, kuigi teda tollal nii ei kutsutud. Selle raames uuriti vähkkasvajat ja tänaseks päevaks on kogutud umbes 500 000 proovi. See keskus on Lyonis, Prantsusmaal. Tollal – 10 aastat tagasi –ei kogunud nad muud kui raku plasmat, mille üle nad täna valavad kibedasti pisaraid, sest plasmast saab suhteliselt vähe DNA-d. Nad saavad küll DNA markereid uurida, aga mitte nii palju, kui nad tahaksid. Tol ajal olid valgud ja valgumarkerid tähtsad.
Geneetilised ja epidemioloogilised uuringud on kestnud kogu aeg, aga nende maht oli väike. On jõutud äratundmisele, et meie teaduslikud projektid nõuavad palju suuremaid numbreid – st rohkem uuritavaid, rohkem kontrolle, sest alles nii on võimalik saada tõest infot.
Islandi geeniprojekti juhid said ka aru, et ei ole mõtet koguda andmeid saja või paarisaja perekonna kohta, sest sealt ei tule vajalikku informatsiooni. Islandi projekti juht suutis oma rahvast ja valitsust veenda, et midagi ei juhtu, kui me paneme kõik oma niinimetatud ambulatoorsed kaardid ühte andmepanka, sõelume sellest välja teatudi haigusi põdevad perekonnad, võtame neilt inimestelt vereproovid, eraldame DNA ja hakkame analüüsima. Niimoodi nad tegidki.
Kui Islandi projektist hakkasid siia jõudma esimesed kuuldused, siis me mõtlesime, et saaksime palju paremini teha. Juba siis oli selge, et perekonnauuringutest üksi ei piisa. Tuleb lähtuda sellest, et me oleme Eestis, Euroopas, kõik valged inimesed ja moodustame justkui ühe suure perekonna. Ja siis tekkis mõte, et ei ole vaja mitte perekonnale rõhuda, vaid populatsioonile ning saada veel rohkem andmeid. Nii et Islandi projekt oli selgelt silme ees, kui me Eesti Geenivaramu projekti kavandasime. Võrreldes Islandi projektiga viisime sisse terve rea olulisi erinevusi. Erinevus number üks on see, et me kõigepealt küsime inimeste käest, kas nad on üldse nõus osalema. Kõigepealt peab projektis osaleda sooviv inimene kirjutama alla informeeritud nõusoleku vormile. Islandi projektis eeldatakse, et kõik on niikuinii nõus. Muidugi võis keelduda ja 7% inimestest keeldus.
Teine asi on tehnoloogiline erinevus. Meie kasutame uut tehnoloogiat, Islandi projektis kasutatava tehnoloogia kohta võib öelda “eilne”. Suur vahe on ka selles, et Eestis kuuluvad kogutavad andmed mittetulunduslikule organisatsioonile, st sihtasutusele Eesti Geenivaramu, ning riigil on selle üle kontroll. Islandi projekti käigus kogutud andmed kuuluvad erafirmale, kes sai vastava litsentsi. Nii et need on olulised erinevused.
Hiljuti kuulutati vastav projekt välja ka Suurbritannias. Nemad teevad muidugi omamoodi, Britid koguvad andmebaasi 500 000 inimese andmed.
Peale selle toimub üks projekt Iisraelis, kus uuritakse ainult Ashkenazi juute. Nemad on selles mõttes huvipakkuv rühm, et abielluvad põhiliselt omavahel ja neil esineb väga palju selliseid retsessiivseid haigusi, mida tavaliselt teistes populatsioonides ei esinegi.
Oma projektid on Kanadas. Midagi plaanitakse ka Põhja-Rootsis, Singapuris, Austraalias ja Tonga saarel. Tonga saarel elab umbes 100 000 inimest ja seal südame-veresoonkonna haigused kuidagi eriti levinud.
Nii et mitmesuguseid projekte on praegu käimas ja ma ütleks, et kõik riigid ei peagi mingit projekti tegema. Avastada saab uusi asju ainult üks kord ja tihtipeale ei ole mõtet võistlema minna, kui teised on juba kurvi taga ja päkad välguvad. Kogu informatsiooni saavad kõik teised pärast ju kasutada.
Kui tehakse avastusi, siis on võimalik neid rakendada, käivitada vastavad uurimisasutused, firmad, miks mitte luua Eestis biotehnoloogiatööstus. Nii et kokkuvõtteks – teised maad võiksid andmeid lõpuks osta. Kõik ei pea andmekogu ise tegema. Näiteks Saksamaal on võimatu teha niisugust projekti, nagu meil Eestis on plaanis. Samas on Saksa teadlased meie projektist väga huvitatud, tahaksid väga neid andmeid kasutada ja nad on nõus selle eest ka maksma.

Saatejuht: Kas see, et Island oma projektiga varem pihta hakkas, ei kujuta ohtu Eesti Geenivaramu projektile? Äkki nad saavad varem kõik asjad teada ja meie projekt muutub mõttetuks?

Andres Metspalu: Kõik on konkurendid. Elu on võitlus ja võitlus on karm igal pool. Eks Islandil on teatud eelised olemas, sest nad alustasid varem ja on asju, mida on võimalik avastada just perekondi uurides. Kuid kuna pealöögi suund on erinev, siis on meil võimalik liikuda radadele, kus - piltlikult öeldes - islandlase jalg ei ole veel kõndinud.
Kõigil on siin võrdne võimalus võita ja kaotada. Kuid genoom on piisavalt suur ja keeruline ning kõigile jätkub midagi, mida uurida.



  • Kuula saadet (MP3 vormingus)(3.33 MB)
 

 In English