Avaleht BioInfokeskus Geenifoorum Meedia BioSPINNO Projektid Geenivaramu Geenikeskus KKK Lingid Sisukord
Pressiteated
Artiklid Geenivaramust
Geenivaramust välismeedias
Biotehnoloogia uudised
Nädalaülevaated
Nädalaülevaated 2002
Nädalaülevaated 2003
Nädalaülevaated 2005
Nädalaülevaated 2006
Nädalaülevaated 2007
Geeniprojektid maailmas
Artiklid ja materjalid Geeniprojektidest
Ilmunud raamatud
Õppevahendid
Kõnelevad Geenid
Geenitoimikud
Kuumad Geenid
Seadusandlus
Euroopa Nõukogu Inimõiguste ja Biomeditsiini Konventsioon
Geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise seadus
Inimgeeniuuringute seadus
Geneetikaga seonduvad õigusaktid
Euroopa Nõukogu Inimõiguste ja Biomeditsiini Konventsiooni Inimese Kloonimist Keelustav Lisaprotokoll


Avaleht  »   Meedia   »   Kõnelevad Geenid Print Email
Kõnelevad Geenid

Kõnelevad Geenid



Viiekümne kuues saade
8.04.2003

Saatejuht Madis Ligi: Tere päevast! Täna räägime teemal: geenidoonor ja perearst. Tulin selleks Maarjamõisa Polikliinikusse perearst Tarvo Kiudma jutule. Mis vanuses inimeste seas on rohkem geenidoonoreid?

Tarvo Kiudma: Geenidoonoriks on hakanud patsiendid väga erinevas vanuses, alates kahekümnendatest ja lõpetades kuuekümnendatega. Mehi ja naisi on enam-vähem võrdselt.

M.L: Kas need inimesed on hakanud geenidoonoriks omal initsiatiivil või on neil tekkinud huvi pärast seda, kui olete informatsiooni andnud?

T.K: Senised geenidoonorid on olnud aktiivsed inimesed, kes on ise küsinud ja olnud sellest projektist huvitatud juba enne selle reaalset käivitamist. Neile ei ole pidanud eriti selgitustööd tegema. Loomulikult olen pidanud vastama nende mõningatele küsimustele, aga neid küsimusi on olnud suhteliselt vähe. Meie ooteruumides on kõigile kättesaadavad Geenivaramu materjalid ja inimesed on nendega juba varem tutvunud.

M.L: Milline on inimeste huvi? Kuidas Te seda tunnetate?

T.K: Küsiti palju juba siis, kui me ei saanud veel geenidoonoreid vastu võtta. Nüüd küsitakse natuke vähem, sest kõige suuremad huvilised on juba projekti kaasatud.

M.L. Seega siis peaks geenidoonoriks saamise võimalust inimestele pidevalt meelde tuletama?

T.K: Kindlasti ma arvan, et seda asja tuleks pidevalt meelde tuletada. Iga päev patsiente vastu võttes on vastuvõtuaeg niigi lühike ja selle käigus ei saa ja ei jõuagi väga palju küsimustele vastata.

M.L: Nii et inimene peaks ise oma initsiatiivi tohtrile välja käima ja otsima võimalust, et vereproov anda ja et küsimustikku täita.

T.K: Siis on tõesti väga selge, et mina ei ole teda mõjutanud.

M.L: Küllap on geenidoonorite arvu mõjutanud viirushaigused. Nüüd, kui nende möllamine on lõppenud, tuleb küllap enne suurt kevadet huvilisi taas rohkem.

T.K: Jah. Eks viirushaiguste puhang vaikselt raugeb. Ka meil on rohkem aega sellega tegeleda.

M.L: Kui palju Teil tavaliselt on ühe geenidoonori peale aega on läinud?

T.K: Keskmiselt poolteist tundi. Mõnega on kulunud ainult tund, mõnega aga kaks tundi. Laias laastus võib öelda, et poolteist tundi. Kogemus ei ole veel suur, et teha suuri üldistusi. Seni käinud geenidoonorid on olnud suhteliselt terved inimesed. Kui tulevad geenidoonorid, kelle haiguste nimekiri on pikk ja vajab täpsustamist, siis võib minna aega üle kahe tunni.

M.L: Küllap on inimestel kodutöö korralikult tehtud ja selles mõttes ei pea ehk teist korda tulema perearsti jutule, et kõik küsimused ära vastata. Peaks ühe korraga ühele poole saama.

T.K: Kindlasti on sellest suur abi, et saab inimesele anda broþüürikene kätte. Ta saab eelnevalt kodus täpsustada oma sugupuuandmed – vanavanemate sünni- ja surmadaatumeid, surma põhjuseid, kui need on teada, samuti hinnata oma toitumistavasid, füüsilist aktiivsust ja alkoholi tarbimist. Siis läheb suhteliselt kiiresti ja ma usun, et probleeme ei teki. Kõige keerulisemaks võib osutuda haiguste osa.

M.L: Kas Teil järgmine geenidoonor on aja kinni pannud?

T.K: Kahjuks momendil veel ei ole.

M.L: Kui me läheme nüüd patsientide poolelt arstide juurde, siis palun üldistage seda arutelu, mis on Teil oma kolleegidega käinud. Milline on nende suhtumine?

T.K: Ütleme, et kolleegid võib jaotada kahte kategooriasse – on need, kellel on aega, jaksu ja tahtmist selles kaasa lüüa ja on ka neid, kes lihtsalt ei jõua. Väga vähe on neid, kes on põhimõtteliselt selle vastu. Kuna igapäevane töökoormus on suur, siis paljud ei leia motivatsiooni ja pigem teevad oma põhitööd, selle asemel et ennast killustada mitme asja vahel.

M.L: Kas patsiendid ja perearstid on välja käinud ka mingisuguseid hirme, mis on seotud Geenivaramu projektiga?

T.K: Põhiline geenidoonorite poolne hirm on see, et kardetakse delikaatsete isikuandmete lekkimist.
Ma usun, et huvilisi oleks rohkem, kui Geenivaramu projektil oleks ka mingi suhteliselt kiire tagasiside võimalus.

M.L: Kuid igal juhul huvi on?

T.K: Jah kuid patsientide huvi oleks kindlasti suurem, kui informatsiooni oleks võimalik suhteliselt lähitulevikus anda.

M.L: Kas olete enda jaoks ka mingi märgi maha pannud, et tahate sellise hulga geenidoonoreid vastu võtta sellise aja jooksul?

T.K: Minul ei ole mingisugust plaani ja seda ei saagi olla, sest asjaolud ei sõltu minust, kuivõrd ikkagi teistest inimestest. Mina annan oma parima, aga mingisugust plaanimajandust ma küll teinud ei ole.

M.L: Nii et tuleb kuidas tuleb?

T.K: Võib üldistada, et huvi on. Seda jagub aastateks. Kui lähtuda sellest, et eesmärk on kaasata projekti miljon geenidoonorit, siis jätkub tööd aastateks.

M.L: Aitäh intervjuu eest Maarjamõisa Polikliiniku perearst Tarvo Kiudma.



  • Kuula saadet (MP3 vormingus)(4.51 MB)
 

 In English