Avaleht BioInfokeskus Geenifoorum Meedia BioSPINNO Projektid Geenivaramu Geenikeskus KKK Lingid Sisukord
Pressiteated
Artiklid Geenivaramust
Geenivaramust välismeedias
Biotehnoloogia uudised
Nädalaülevaated
Nädalaülevaated 2002
Nädalaülevaated 2003
Nädalaülevaated 2005
Nädalaülevaated 2006
Nädalaülevaated 2007
Geeniprojektid maailmas
Artiklid ja materjalid Geeniprojektidest
Ilmunud raamatud
Õppevahendid
Kõnelevad Geenid
Geenitoimikud
Kuumad Geenid
Seadusandlus
Euroopa Nõukogu Inimõiguste ja Biomeditsiini Konventsioon
Geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise seadus
Inimgeeniuuringute seadus
Geneetikaga seonduvad õigusaktid
Euroopa Nõukogu Inimõiguste ja Biomeditsiini Konventsiooni Inimese Kloonimist Keelustav Lisaprotokoll


Avaleht  »   Meedia   »   Kõnelevad Geenid Print Email
Kõnelevad Geenid

Kõnelevad Geenid



Viiekümne neljas saade
25.03.2003

Madis Ligi: Tere päevast! Täna olen Tartu Lastekliinikus selleks, et rääkida professor Tiina Talvikuga patsiendi ja arsti suhetest.
Nii nagu elu üldse on viimastel aastatel märgatavalt muutunud, nii on need muutused ka toonud kaasa teistsugused arusaamad arsti ja patsiendi suhetest. Inimesed väärtustavad oma tervist rohkem, hoolitsevad enda eest rohkem. Küllap see kõik kajastub ka suhetes arstiga. Lisaks sellele on ärilised suhted jõudnud ka meditsiini ning lõppude lõpuks on üheks mõjutajaks ka Geenivaramu projekt, millest me ka täna räägime. Eks laste eest ole ju eluaeg rohkem muret tuntud ja hoolt kantud kui suurte inimeste eest. Võib olla Teie valdkonnas need suhete muutused nii välja ei paista. Või on see hoopis vastupidi?

Tiina Talvik: See on üks keeruline ja raske küsimus. Ajaleheveergudel on üsna palju viimasel ajal olnud diskussioone, et uus meditsiinikorraldus oleks justkui ära rikkunud lastele antava arstiabi. See tähendab seda, et käivitatav perearstisüsteem justkui ei ole küllaldane ja küllalt kvaliteetne laste arstiabis. Tegelikult see nii traagiline ei ole, kuigi ma ütleksin, et aktiivne arstiabi lastele, eriti just esimestel elukuudel on võibolla tagasihoidlikum kui vanasti. Kuid see ei tähenda, et arstiabi halvem oleks. Kindlasti on tänapäeva arstid tunduvalt haritumad ja võimalused suuremad. Arstide teadmisi mõjutab ka see, et peaaegu kogu inimese genoom on kindlaks tehtud.
Ma arvan, et lastearstil on alati olnud head ja sõbralikud suhted lastevanematega. Kui aga vanemad ei aktsepteeri arsti ja kui laps ka oma arsti eriti ei aktsepteeri, siis kahtlemata on kogu ravitöö raske. Kindlasti on tulemused olulisemalt halvemad kui siis, kui arst, laps ja kogu pere moodustavad ühise meeskonna lapse ravimisel.
Samuti on mitmesuguste profülaktiliste meetmete kasutusele võtmisega. Kindlasti on suhted olulised ja eks kõik muutused meie ümber mõjutavad meid. Kindlasti mõjutab meid see, et oleme kuigivõrd piiratud oma otsustes seoses haigekassa lepingutega. Mõnikord oleme me oma otsustes piiratud rahaliselt, mida tegelikult ei tohiks olla. Ma arvan, et asi on ka selles, et Eesti riigis ei ole lahti seletatud lastele antava arstiabi prioriteetsust. Kas lapsed peavad saama valida endale arsti-spetsialisti või mitte? Siin on üsna palju lahtiseid otsi, mis vajaksid sõbralikku ja laiapõhjalist diskussiooni.

M.L: Meditsiini areng toob informatsiooni järjest juurde. Suhtumise muutumine kajastub ka selles, et kui kümmekond aastat tagasi arst ei rääkinud haigele kõike ära, siis nüüd ta võib ja saab seda teha. Kas haige jõuab selle kõike vastu võtta? Kas inimene tahab teada, kui tal on avastatud üks või teine haigus?

T.T: See on küsimus, mida me sageli arutame: kas patsient tahab teada, kas patsient peaks teadma. Siin on natuke erinevad seisukohad. Alati on inimestel valikuvabadus. Ta võib öelda, et ta ei taha täpselt teada, mis tal viga on. Kuid samas peaks igaüks endalt küsima, kas see aitab, kui ta ei tea, mis tal viga on. Või aitab rohkem teadmine. Kasvõi see, et ma tean, kas minu haigus on ravitav või mitte. See on muidugi suhtumise küsimus ja sõltub ka sellest, kuidas meile informatsiooni antakse või kuidas me ise informatsiooni anname.
Reeglina tahavad lapsevanemad teada tõde oma lapse tervise kohta. Kuid nad soovivad ka, et selles tõsises jutus oleks mingi positiivne või rõõmustavam iva. Geneetilisi diagnoose saab praegu panna tunduvalt rohkem kui vanasti, aga alati ei suuda haiguse põhjust välja selgitada.
Samas peab selgitama kolmanda etapi ehk regionaalhaigla spetsialist ka kohalikule või esmatasandi arstile, miks peab last mitmeid kordi uurima. See protsess võib kesta mõnikord aasta või rohkem ja lõpuks ikkagi diagnoosini jõuta.
Kuid kui me ei taha põhjust teada või ei oska kindlaks määrata, siis ei oska me öelda, kuidas patsienti ravida või et antud hetkel me ei saa ravida, aga meil on lootust, et mingil etapil tuleb vastav geeniteraapia või mingi muu võimalus.
Kui me ei tea - mis on põhjus, kus need inimesed asuvad, kellel need haigused on, siis need inimesed kunagi arstiabi ei saa.

M.L: Seoses Geenivaramu projektiga tõstatavad geenidoonorid minevikust üles informatsiooni enda, oma lähemate sugulaste kohta, nende tervise ja haiguste kohta. Alati, kui informatsiooni tuleb juurde, tekib võimalus, et see informatsioon võib minna nende kasutusse, kellele see otseselt määratud ei ole. Nende probleemide üle te arutasite ka hiljutisel seminaril siin Tartus. Kuivõrd Te tunnetate igapäevatöös, et patsient näeb juba teatud ohtu või praegu jääb see kaugeks?

T.T: See on küsimus, mida arutatakse igal suuremal pärilike haigustega seotud konverentsil. Mulle tundub, et see on kultuuritraditsioonidest pärit suhtumine, et kui sul on mingi pärilik haigus, siis on see oluliselt halvem kui mõni muu haigus. Vanasti ju Eestis hoiatati, et ära sellest talust naist või meest võta, sest seal on mingi haigus. Samas on palju muid haigusi, mis ei ole pärilikud, aga on sama kurnavad ja sama väsitavad. Suhtumine oleneb meie endi eetilisest ja moraalsest käitumisest. Kui me kõik käitume eetiliselt, oleme kõrge moraaliga ja lugupidavad üksteise vastu, siis see ei tohiks olla suur probleem.
Tuletan meelde mõningaid kogemusi. Minu kõige suurem kogemus oli seotud sclerosis multiplex`i ühingu asutamisega, kui patsiendid kurtsid, et nad tahaksid rääkida oma haigusest. Näiteks inimene tuleb hommikul tööle ja tuigub, ta näeb välja nagu purjus inimene. Ta ei saa rääkida, et tal on see haigus ja sellepärast ta tuigubki. Talle tundub, et see, kes tema kõrval seisab, on kas pime või hoolimatu. On asju millest me pole harjunud rääkima, näiteks see, et mida inimene tunneb siis, kui tal on see haigus. Kas see on midagi häbiväärset? Ma ei usu, et mingi haigus, olgu ta siis kas pärilik või mitte, oleks häbiväärne. Inimesed ei peaks haiguse pärast häbenema. Mille puhul peaks inimesi sanktsioneerima? Kui me mõtleme, kui palju inimesi käib kõrge vererõhuga iga päev tööl, siis miks mitte päriliku haigusega inimesed? Tegelikult ei tohiks olla suurt vahet, kui me neid õigesti nõustame ja õigel ajal anname neile võimalikult hea hariduse. Kahjuks on nii, et me häbeneme olla haige ja abitu, sest praegune varajane kapitalism justkui nõuab, et me peame olema ilusad, terved ja noored. Juba vanus üle 35 tundub olevat puue. Ma arvan, et me peaksime iseeneses tegema teatud revisjoni oma suhtumises, oma käitumises, oma mõtlemismallis ja siis ei peaks need probleemid olema nii tõsised. Aga loomulikult jääb igal inimesel õigus mitte teada täpselt oma haigust ja selle põhjust. Ma võin tuua näite oma väga hea sõbra ja rühmakaaslase näol, kes põdes vähktõbe. Tema ka ei tahtnud väga täpselt teada. Ta ütles, et ta teab, et tal on vähk ja tal pole palju aega elada jäänud, aga täpsemalt midagi teada ei taha. See õigus on inimesel olemas, aga ta peab siiski teadma, et tal pole väga palju elada jäänud. Inimesed tahavad teatud korraldusi teha või mida iganes. Mujal maailmas soovitatakse arstidel teavitada inimesi, mis neid ees ootab. Ehk pole me nii jõukad, et meil oleks palju pärandada. Mujal maailmas arvatakse, et inimene peab saama teha oma elu viimased korraldused või valmistada ennast ette üheks või teiseks teekonnaks.

M.L: Professor Talvik, te olete nende probleemide osas võtnud sõna seminaridel. Te olete kirjutanud artikleid. Loomulikult on Teie ülesastumised toonud kaasa ka reaktsioone nendele mõtteavaldustele. Kas kõik on läinud nii, nagu Te olete eeldanud ja nii arstid kui patsiendid on mõelnud selles suunas, mida Te prognoosisite? Või on midagi väga üllatavat ka välja tulnud?

T.T: Kindlasti see, milles ühiskond peaks püüdma läbi rääkida, seisneb selles, milline on arstiabi, kellele see on prioriteetne ja piiranguteta. Ma arvan, et selleks peaks olema lapsed. Muidugi ma ütlen veelkord, et need probleemid pole üheselt mõistetavad. Inimene peaks teadma, millist haigust ta põeb ja miks ta seda põeb ning kuidas seda haigust ravida või seda edaspidi ära hoida. Tegelikult arvan mina, et teadmine on ikka suurem jõud kui mitteteadmine. Mitteteadmine pole küll mitte kedagi kusagil edasi viinud.



  • Kuula saadet (MP3 vormingus)(4.86 MB)
 

 In English